Minu moekunst on nüüd muuseumi vääriline!
2024. aasta kevadel sai alguse midagi erakordset. Valmistudes Antoniuse moeetenduseks, sündis minu kollektsioon “Minu Tartu” – sügavalt isiklik, emotsionaalne ja pühendatud linnale, kus ma sündisin ja kasvasin.
Kollektsioon kui armastusavaldus kodulinnale
Minu Tartu ei ole pelgalt kollektsioon rõivastest – see on minu vaade Tartu mitmekihilisele hingele läbi kunstilise ja moelise prisma. Iga kümnest komplektist kehastab üht linnaosa: Ropka, Raadi-Kruusamäe, Annelinn, Veeriku, Karlova, Tammelinn, Supilinn, Ülejõe, Kesklinn ja Tartu tervikuna.
Kõik kleidid on ainulaadsed – neil on linnulennult vaated vastavale linnaosale, mida olen esmalt joonistanud käsitsi paberile, seejärel skaneerinud ja viimistlenud digitaalselt, kasutades värve, mis minu meelest kõige paremini kirjeldavad iga piirkonna karakterit. Need pole pelgalt vaated majadele ja tänavatele – need on tunded, mälestused, identiteedid.
Moelavalt muuseumisse
Sellele kõigele lisandus ootamatu, kuid südamest tulev tunnustus. Kollektsioon jõudis Tartu Linnamuuseumisse – kohta, kus hoitakse ja eksponeeritakse meie linna ajalugu, kultuuri ja identiteeti.
See sai võimalikuks tänu Tartu Loomemajanduskeskuse juhi Külli Hanseni initsiatiivile. Pärast Meie Tartu näituse külastust tekkis tal mõte ühendada mu looming ja linna ajalugu – ning Tartu Linnamuuseum tuli rõõmuga ideega kaasa. Tulemuseks oli näituse värskendus koos moeetendusega, mille esitas Shate Tantsukool.
Selle projekti juures aitas mind suure pühendumuse ja professionaalsusega ka minu assistent/stilist Geilin Raudsepp. Tema toetus tegi kogu protsessi sujuvamaks ning andis mulle võimaluse keskenduda loomingule.
Hetkel on kollektsioon eksponeeritud ajutiselt – kuni näituse järgmise uuenduseni –, kuid minu jaoks on see juba ajalooline hetk. Mitte iga päev ei saa kunstnik öelda, et tema rõivad on jõudnud muuseumisse.
Tunnustus, millest ei osanud unistadagi
Tänaseks on juba harjumuspärane, et minu moekollektsioonid on eksponeeritud moeetendustel, disainialadel ja disainipoodides. See, et mu kollektsiooni näeb nüüd kultuuriloolises kontekstis, aga tõestab, et minu moekunst polegi “ainult mood”. Minu moekunst on ehtne kunst – vääriline jäädvustamist ja jagamist põlvest põlve.
Ma ei tea täpselt, mida see tunnustus ütleb minu loomingu kohta, aga tean kindlalt, et kaugelt mitte iga moekollektsioon ei jõua muuseumisse. Ja selle üle olen ma siiralt tänulik kõigile kes aitasid sellele kaasa.
