Teosest

Kuu seos taassünniga viis mind lihavõttejäneseni. Loomulikult suurim seos jäneste ja taassünni vahel on lihavõttepühad. Esmapilgul tekitab segadust fakt, et tänapäeva lihavõttepühade keskseteks teemadeks on nii Jeesus Kristuse ülestõus kui ka Lihavõttejänes. Piiblis pole üldse lugusid maagilistest jänkudest, kes toovad korvide kaupa mune ning enamik lihavõttepühade kaarte on kaunistatud armsate jänkude ja tibudega, mitte ristilöömise stseenidega. Kuid mõlemad lihavõttepühade kombed nii see mis pühitseb Kristuse taassündi pärast tema eneseohverdust inimkonna päästmiseks kui ka kaasaegne pühitsus mis on muutunud ilmalikumaks, sisaldavad traditsiooniliselt jäneseid. Seda kevadpüha tähistasid paganlikud kristluse eelsed Eurooplased, et pühitseda kevadist pööripäeva. Isegi siis jäneseid seostati selle pühaga, kuna jänes oli atribuudiks germaani kuu jumallannale Ostarale, kes oli anglosakside seas tuntud kuujumalanna Eostre. Lihavõttejänese idee sai alguse arvatavasti Saksamaal 16.sajandil. Usuti, et lihavõttejänes munes lihavõtte mune. Muna sümboliseerib maailma algust ja paljudes kultuurides taassündi, kaasaarvatud Kristluses. Nii munad kui ka jänesed sümboliseerivad sündi süütust kaotamata. Munad seetõttu, et kana muneb ilma isase olendita ja jänesed, sest mõningates kultuurides arvati, et jänesed jäävad tiineks ilma isase loomata ja isegi sünnitavad süütust kaotamata. See tegigi munad ja jänesed ideaalseks Kristuse sünni või taassünni püha sümboliks. Irooniliselt, olgugi et lihavõttejänes peaks olema heatahtlik loom on see tekitanud lastes ka hirmu . Lähtudes jänese seosest taassünniga ja kevade algusega maalisin teose nimega „Lihavõttejänes“.