Teosest

Oma lõputöö “Jänes visuaalkultuuris” praktilises osas maalisin seeria jäneseid antud teemal. Teine inspireeriv seos jänestega oli minu jaoks iharus. Nii armastusväärve loomake oli keskajal tembeldatud iharuse kehastuseks. Naljakas, kas pole? Lõputöö kirjaliku osa panin kokku lugedes sellest fenomenist erinevatest allikatest. Loe katkendit lõputööst järgnevas tekstis.

Kirglikud jänesed

Inimesed on kaua aega uskunud, et jänesed on väga kõrge libiidoga loomad kes paarituvad tihti ja valimatult. Seetõttu on neid seostatud iharuse ja seksuaalsusega müütides ja paljude kultuuride uskudes. Kui jäneslased toodi Suurbritanniasse 13.sajandil, hakati jänese sümbolit seostama suguakti, naiselikkuse ja viljakuse negatiivse mõjuga. Keskaegsed ja renessanssi kunsnikud kujutasid tihti valget jänest maalidel neitsi Maarja kõrval, et viidata naise võidule seksuaalsuse üle. Jäneslased sümboliseerisid taltsutamata naise seksuaalsust mõningatel renessanssi maalidel. Looma seostamine armastuse ja suguaktidega on jätkunud sajandeid. Lähtudes arusaamast, et jänesed on iharad loomad, maalisin teose nimega „Iharad jänesed“. Maalil on kujutatud kahte jänest, kellel kasvavad sarved. Sarvedega jänes on tuntud Ameerika folklooris kui jackalope. Jackalope on samuti tuntud kui hirv-jänes, öeldaks, et see on jänese sarveline liik, veider pügmee hirve ja jänese ristand, kes elab Ameerika edelas. Maalil kujutasin just seda olendit, lähtudes arvamusest, et jänesed on loomad kes paarituvad tihti ja valimatult ning jackalope on selle ehe näide.